Astrofüüsik Ernst Öpik on öelnud “Materiaalsed objektid tekivad, kaovad ja tekivad jälle. See on füüsikalise maailma rütm. Kõik, mida saab mõõta ja kaaluda ning mille aega määrata, allub sellele rütmile. Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see “mina”, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnase teiste “minadega”. Kas pole see Suure Kosmose Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma… Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see “mina”, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnase teiste “minadega”. Kas pole see Suure Kosmose Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma…

See on kahe kunstniku omavaheline dialoog, millest oluline on osa on hapratel ja efemeersetel objektidel. Selleks tajuda keskkonda on vaja luua oma maailm ning vaadelda läbi lihtsustatud skeemide neid algosakesi konkreetses galerii ruumis.

Näitus sündis dialoogis Lilli Repnauga. Pildistas Jana Mätas.

/

ENG:
Astrophysicist Ernst Öpik has stated: „Material objects come into being, disappear and arise again. This is the rhythm of the physical world that controls everything that cannot be measured, weighed or timed. Yet, there is something inside of us that has no measure nor weight: our consciousness, that „self” that is similar to all other „selves” and yet different in each individual. Isn’t this the drop of the Consciousness of the Big Space or an atom? The only existence of our knowledge, the primary reality that we never have doubts for; our only gate and window through which we perceive the world”.

Co-exhibition with Lilli Repnau in Hobusepea Gallery. All Photos by Jana Mätas.