Astrofüüsik Ernst Öpik on öelnud “Materiaalsed objektid tekivad, kaovad ja tekivad jälle. See on füüsikalise maailma rütm. Kõik, mida saab mõõta ja kaaluda ning mille aega määrata, allub sellele rütmile. Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see “mina”, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnase teiste “minadega”. Kas pole see Suure Kosmose Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma… Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see “mina”, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnase teiste “minadega”. Kas pole see Suure Kosmose Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma…

See on kahe kunstniku omavaheline dialoog, millest oluline on osa on hapratel ja efemeersetel objektidel. Selleks tajuda keskkonda on vaja luua oma maailm ning vaadelda läbi lihtsustatud skeemide neid algosakesi konkreetses galerii ruumis.