Ülekanne nagu ikka atsetooniga aga akvatinta jaoks pakkus ta võimaluse proovida pulverisaatorit akrüüllakiga. Goldeni ofordilaki ja põrandavaha segu. Olen  Johnsoni vaha lisamisest ka varem lugenud aga kuna eri riikides pakendatakse ja nimetatakse samu tooteid erinevalt tundus see toona  ise proovimiseks liiga kahtlane. Vaha lisatakse selleks, et laki plastilisust suurendada. Omast kogemusest tean kui kergelt akrüüllakk korduvsöövituse käigus mõranema hakkab. Segule lisas Piia Lehti vaid paar piiska vett kuid nentis, et selle kogus oleneb kasutatava pulverisaatori eripäradest.


Foto Helen Tago

Tehnika sobib mitte liig suurt täpsust nõudvate taustapindade või detailide edasiandmiseks. Tulemus sõltub koopia kvaliteedist, ülekande ja akvatinta õnnestumisest. Ja muidugi söövitusaja õigest hindamisest.

Minu jaoks oli huvitav näha kas voolusöövituse jaoks on tahm piisavalt tugev ja kindel kaitse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et siiski mitte piisavalt. Minu kavand ja tulemus oli selline:


Foto Helen Tago

Järgmisel paaril päeval voolusöövitust tutvustades õppisin palju teiste kogemustest.


Foto Kadri Toom

Esiteks - alati on kasulik tunda endast targemaid inimesi. Laagri tõeliseks taustajõuks oli Kaupo Kangur kes tassis, monteeris, lõikas, transportis ja leiutas. Leiutiseks olid voolusöövituse jaoks uued traadist käepidemed-voolujuhid, mis tänu väiksemale pinnale tekitavad ka väiksema voolutakistuse ning söövitus peaks olema tõhusam. Välimus on ka edevam kui mu vanadel kasutatud plaatidest lõigatud ribadel.


fotod Helen Tago, Kadri Toom

Esimesel pildil on näha kaetud traadist, spiraaliks painutatud ning seejärel lamedaks taotud sabad. Teisel on näha saba ja plaadi ühendusviis. Kolmandal pildil aga kahe kõrvuti söövitatava plaadi ühendusmeetod pealtvaates.


fotod Helen Tago

Järgmiseks avastuseks oli, et laki asemel ei pea kasutama akrüülmarkereid. Sobivad kõige harilikumad permanent markerid. Pildil Zsofia Sztranyaki ja Tibor Csabai detailid tõmmistelt ja keskel plaadid. Kogu plaat on kaetud vaid markerijoonistusega.

Alumisel pildil mu enda katsetus  - alustasin siis julgelt ühe (firmat ei mäleta) non-toxic markeriga. Pärast esmast 15. min. söövitust oli näha, et see ei kaitse plaati - tuleb lahti. Kuna plaadil oli esmane söövitus tehtud puhastasin markeri maha ja joonistasin kõik hariliku markeriga uuesti üle ning lõpptulemus on näha all paremal fotol.


foto Helen Tago

Jätkasin eksperimentidega - joonistasin vaskplaadile litokriidiga.


foto Helen Tago

Siis söövitasin 15 min. intervallidega, vahepeal lisasin kaitseks akrüülmarkerit kohtadesse mida soovisn heledamaks jätta. Viimaks katsin kogu joonistuse kaitseks markeriga. Lõpptulemuseks sai päris ilus must taust ilma igasuguse akvatintata. Voolusöövituse suur eelis ongi kaitsmata plaadiosale ise tekkiv kornilisus. Joonistuse osa sai liiga ühtlane ja hall aga seda saan siluriga hiljem korrigeerida.


foto Helen Tago

Viimane eksperiment oli kasutada trükivärvi kaitselaki asemel. Valtsisin plaadile Caligo Safe Wash musta sügavtrükivärvi. See oli veidi läbimõtlemata tegu kuna värv on küll õli baasil aga vesilahustuv. Söövitamiseks peab ju plaadi vasesoolalahusesse panema. Asetasin plaadile mõned tutid kohaliku samblikku, kaitseks pappi ja lasin selle korra pressi alt läbi. Sambliku niisutasin enne sest muidu poleks pressi alt tulnud plaati enam sellest samblapudist puhtaks saanud. Plaat sai ilus (keskmine foto). Kehva eeltöö tulemusena kuivatasin plaati päev otsa - viimaks testisin vee all ja kui oli näha, et värv vett ei määri siis söövitasin. Kannatamatusest jäi söövitusaeg liiga lühikeseks. Katsin siis pintsli ja akrüüllaki abil plaadi taustaosa kinni ja söövitasin edasi. Tulemus viimasel fotol. Järgmisel korral kasutan laki asemel õlivärvi ja söövitan vähemalt 2 x 15. min intervalliga.

Tulevikus lisan ka söövitusajad kui märkmiku üles leian :)