Kaks intensiivset
nädalat
ateljees olid väga õpetlikud. Esiteks tundsin kuidas keskond millesse satud mõjutab su otsuseid. Inimene teeb plaane ... Ideaalis oleksin elanud otse ateljee kõrval ja saanud ruume kasutada piiramatult.
Kuna jagasin aega pere ja töö vahel siis rentisime maja mäe otsas ja matk mööda kitsast mägiteed alla ateljeesse võttis umbes 40 minutit ning tööaega jäi igapäevaselt neli intensiivset tundi. Teiseks pidin oma mugavustsoonist lahkuma ja joonistama otse lakiga kaetud plaadile kuna ettevalmistusteks ja kavanditeks polnud lihtsalt aega. Vastupidiselt plaanile jätkata Eestis alustatud teemadega võttis saare vulkaaniline loodus mu kujutlusvõime pantvangi ja nii tegelesingi ma põhiliselt taimede ja mägedede ning ümbritseva kujutamisega.
Alfonso oli väga toetav, kannustas pidevalt tagant ja andis nõu. Looduse kujutamise kohta kommenteeris ta vaid, et see on vist paratamatu kui keskonnaerinevus on nii suur ning, et enamus tema ateljee residentidest käib aias joonistamas.
Voolusöövituseks oli ateljees hiiglaslik vertikaalne vann.
Lahus vannis
oli
sama mis meister kunagi teemaga alustades oli ise teinud. See on voolusöövituse juures üks keskonnasõbralikke aspekte, et lahus ei degradeeru. Ilmselt on ta pidanud seda vahepeal lihtsalt aurumise tõttu juurde tegema. Olukorra leevendamiseks oli ta välja mõelnud pingpongpallidest katte, mis ei seganud plaate sisse-välja tõstmast kuid kattis üleliigse lahuse kenasti.
Esimese asjana tahtsin õppida korralikult kasutama Lascaux akrüül lakki. Mu enda katsetused on üsna kehvade tulemustega. Kahjuks ei osanud meister mind aidata. Ka tema jaoks on see vahend ebamugav. Nii et kasutasime siiski traditsioonilist Charbonneli Lamour lakki. Eemaldamise jaoks olid tal küll kasutusel Leinos Thinner nimeline isoparafiinist koosnev lahusti ning Novasoli lahusti.
Alustasime joonsöövitusest. Valisin esimeseks modelliks terassi katuse. Hiljem katsin lehepinda katteleakiga ning söövitasin heletumedused. Selle pildiga jäin päris rahule.
Algne joonistus sai 2 x 15 min söövitust. seejärel katsin osa lehepinnast kattelakiga ja söövitasin edasi järkjärgult kattelakiga pindu kattes. Kokku tuli söövitusaega 2 ja pool tundi.
Voolusöövituse juures käib söövitamine 15 minutiliste intervallidena. Vahepeal tuleb plaat välja tõsta, loputada ja tagasi lahusesse asetada. Nii saavutatakse puhtam joon.
Nagu selgus olin mõne asja
tema raamatust
veidi viltu välja lugenud.
Kui plaat on vaja pärast söövitust loputada siis seda tehakse harilikus veenõus kuhu on lisatud üks tükk rauavilla. Mina igaks juhuks ootasin iga kord kuni raud rauasoolalahusega reageeris ja tekkis rooste. See võttis kohati kuni 10 minutit aega. Seejärel valasin vee iga kord ära.
Tegelikult pistsime plaadi vaid korraks sellesse lahusesse ning seejärel loputasime kohe kraani all. Sama neutraliseerimislahust kasutasime terve päeva.
Järgmise plaadi puhul oli põhiliseks avastuseks see kui erinevaid tulemusi annavad erinevad trükivärvid. Kõige nüansirikkama tõmmise andis meistri antud traditsiooniline tööstuslik õlivärv.
Järgnes Caligo Safe Wash, siis Charbonnel Aqua wash kõige lahjema tulemusega.
Hiljem tegin veel taustale lisasöövituse. Kuna voolusöövituse open bite ehk plaadi lahtine söövitus tekitab mikro- punktikesi jääb plaat kenasti värvi hoidma. Kahjuks ei ole võimalik saavutada sametisi sügavaid musti pindu. Alfonso soovitas tumedama pinna jaoks viirutada plaat näiteks litokriidiga. Enne tuleks plaat soola ja äädika lahuses pintsliga loputada, seejärel vees äädikast pesta ning 5 minutit open bite teha. Siis hakkab litokriit paremini plaadi külge.
Järgnesid katsetused Graphite ink resist ehk Graphic Chemicali toodetud grafiittrükivärvi kasutamisega. Tulemuseks pidi olema pehmelakile iseloomulik tulemus. Kuna antud tehnika nõuab ka koobaltkuivati lisamist polnud ma sellest just väga vaimustatud.
Lisasöövitusega rikkusin ma kahjuks selle plaadi ära aga vähemalt tehnika sai selgemaks. Viimasel tõmmisel on nägu küll rikutud aga tausta pinnaefektid paremini näha.
Kõige huvitavamaks tehnikaks kujunes semi-dry ehk poolkuiv voolusöövitus.
Sel meetodil õnnestub töödelda oluliselt suuremaid plaate kui vanni mahuks. Plaadile lisasime ka soola, mis tekitab efekte. Protsessi ülearu palju kontrollida ei saa.
Kunstnik saab valida kas ta valmistab korraga ühte plaati või kahte. Teine plaat hakkab siis esimese metalliosakesi enda pinnale korjama.
Ilmselt jätkan semi-dry tehnika uurimist järgnevate näituseprojektide raames.
Lisa kommentaar